N. Roerich ja eesti kujutav kunst

Evi Pihlak (1928-1993), kunstiteadlane

Ettekanne Eesti TA Ajalooinstituudis Pavel Belikovi, Roerichite pärandi teadusliku uurimise alusepanija mälestusele pühendatud teaduskonverentsil "Roerich — humanist" 16. veebruaril 1991. a.

Teatavasti moodustab eesti kunstis olulise murranguperioodi käesoleva sajandi algus, millal meie juhtivad kunstnikud otsustavalt loobusid akadeemilise kunsti traditsioonidest ja läksid üle kogu Euroopas toimuva kunsti uuendusprotsessi poolele. Eesti kirjanduses ja kunstis võttis maad tugev uusromantiline suundumus, mille esiplaanil seisis Noor-Eesti liikumine. Kõrvuti internatsionaalsega oli selles protsessis oluline osa rahvusromantilisel kallakul. Kõrvuti kirjandusega toimus oma maa müütilise mineviku elustamine ka kujutava kunsti vahenditega.

Selles suunas ammendati jõudu just skandinaavia ja soome eeskujudest ning mitte väikse tähtsusega ei olnud sealjuures ka vene kunsti osa. Oli ju enamiku meie kunstnike õppimispaigaks esialgu Peterburg. Rahvusromantilise suundumuse osas andis seal eeskuju nimelt N. Roerich, kellel omakorda olid samuti tihedad sidemed skandinaavia kunstiga.

Meie vanim ja üks esimesi rahvaeepose "Kalevipoja" ainetel tööde looja oli 1865 sündinud Kr. Raud. Ta oli õppinud Peterburi ja Düsseldorfi Kunstiakadeemiates, aga edasi siirdus ta juba Ažbe kunstikooli ning valis töötamiseks vabamalt isikupärase laadi. Tema kujunemise puhul ei jäeta kunagi märkimata Gallen-Kallela ja Hodleri kõrval ka Roerichi nime. Need mõjud ei ole väga otsesed, aga üldsuunalt siiski määravad. Mõndagi ühist on näiteks stiililiste elementide kõrval ka kumbagi kunstniku kõiksusetajul teatava kosmilise elemendiga.

Kuid eesti kunstnikuks, kellega seoses Roerichist kuidagi mööda minna ei saa, on eelkõige 1884 sündinud Nikolai Triik. Ta oli algselt õppinud Stieglitzi kunstikoolis, kuid pärast 1905. aasta revolutsioonis osalemise eest väljaheitmist siirdus ta koos mõnegi teise sama saatusega eestlasest õpingukaaslasega Lääne-Euroopasse. Kuid ajavahemiku 1908-1910 veetis ta vaheldumisi taas kodumaal ja Peterburis. See paik ei olnud tema jaoks huvi kaotanud kontaktide kõrval lääneliku kunstiga. Neevalinna tagasi viis teda nimelt huvisuund müütilise kallakuga eesti kunsti loomise vastu, millele ta eelnevalt innustust oli saanud norra kunstist. Kunstnik, kelle looming teda nüüd Peterburis järjest enam paeluma hakkas oli nimelt Nikolai Roerich. Roerich õpetas sel ajal Kunstide Edendamise Seltsi Kunstikoolis, kus nüüd vabakuulajana hakkas käima ka Triik. Ta töötas innukalt Roerichi kompositsiooniklassis.

Jälgides Triigi töid, näib ta olevat Roerichilt palju õppinud. Sellest ajast peale hakkas ta järjekindlalt tegelema rahvusromantilises vaimus kompositsioonimaaliga. Sealjuures püüab ta tundma õppida ka kohalikku eesti rahvakunsti nii nagu Roerich oli seda teinud vene rahvakunsti osas. Sajandi esimese ja teise kümnendi piiril valmisid Triigil teosed, nagu "Sõjasarv kutsub", "Võitlus", "Lennuk". Eriti huvitav on 1909 loodud kompositsioon "Sõttaminek" (teise nimetusega "Vanemuise laul"). Seal on kujutatud pidulikku protsessiooni muistsete eesti sõjameeste teelesaatmisega. Kesksel kohal on kandlega Vanemuine hobusel. Vaevalt oleks Triik seda tööd sellisena loonud, kui ta eelnevalt poleks näinud norralase Gerhard Munthe või oma otsese õpetaja Nikolai Roerichi maale. Tahtmatult tuleb silmade ette Roerichi maal 1904. aastast — "Aleksandr Nevski lahing Jarl Birgeriga". Paralleele ilmneb hobuste liikumises, piikide ja odade käsutamises kompositsiooni liigendava rütmilise elemendina. Samalaadsest otsesest Roerichi mõjust võib rääkida ka 1910 valminud Triigi temperamaali "Võitlus" puhul, kus jällegi kasutatakse meie rahvuseepose "Kalevipoja" ainestikku. Siin võime leida otse analoogilisi üksikdetaile Roerichiga (tagumistele jalgadele tõusnud hobune sõdalase figuuriga ja mitmed teised).

Ühine Roerichiga on ka pannoode üldise dekoratiivmõju taotlus ilma keskset kangelast psühholoogiliselt lähemalt karakteriseerimata. Sealjuures lisagem, et Triik portretistina oskas suurepäraselt inimese isikumõju esile tuua, kui tal selleks oli vaid soovi. Edasises loomingukäigus rahvusromantiline suund Triigi loomingus taandus. Oluline oli see nimelt enne I-st Maailmasõda.

Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi Kunstikoolis oli kuni 1910. aastani õppinud ka meie noorelt surnud kunstnik Aleksander Uurits. Tema sai sealt samalaadseid mõjutusi kui Triik. Ühtlasi võttis ta mingil määral ka Triigi töid endale eeskujuks. Kuid tema eneseteostusvõime oli tunduvalt tagasihoidlikum kui Triigil.

Roerichi nimest ei saa mööda minna ka 1878 sündinud Triigi kaasaegse, maastikumaalija Konrad Mäe puhul. Tema looming on näide Roerichi mõjude kaudsest kajastusest. I Maailmasõja paiku lõi Konrad Mägi, kes algselt oli samuti õppinud Peterburis, rea huvitavaid maastikumaale. Kuulsad on tema maastike taevakäsitlused sajandi teise aastakümne keskpaigast. Me näeme seal sageli punaste keerlevate pilvedega hõõguvat laotust. Tuleb meelde N. Roerichi "Ehapuna" 1914. aastast. K. Mäe puhul tulevad kõnealla ka N. Roerichi intensiivse värvitaju mõjutused.

Roerichist tuleks rääkida ka seoses August Janseni, Oskar Kallise ja Roman Nymaniga. Neist viimane tegeles omal ajal ka teatri ja lavakujundusega ning sellega seoses oli talle jällegi üheks eeskujuks Nikolai Roerich, kes oluliselt vene teatri dekoratsioonimaali mõjutas.

Kokkupuuteid N. Roerichiga oli ka eesti kirjanikul, ajakirjanikul ning samuti kunstiga tegelnud Jaan Vahtral (1882-1947). Olles juba ajakirjanikuna tegutsenud, siirdus ta 1912 Riiga kunsti õppima ja sealt läks edasi Peterburi, jätkates 1913-1916 õpinguid põhiliselt Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis. Seal tuli tal ka Roerichiga kokku puutuda, oma mälestustes iseloomustab ta N.Roerichi järgmiselt: "Ta õppeviis oli ilmatu lihtne: määras teema ja kavandite kausta kindlaks, seletas mõne lihtsa sõnaga, mis ja kuidas tuleks figuurid asetada, lisades juurde, et nii teeks tema isiklikult, kuid igaüks võib teha, kuidas talle meeldib, kavandi valmistamiseks andis aega nädala. Kavandite läbivaatamisel laskis ta kavandid klassiruumi seintele riputada ja hakkas siis iga üksikut kavandit põhjalikult sõeluma. Pole näinud osavõtlikumat ja heatahtlikumat kunstiõpetajat, kui seda oli Nikolai Roerich. Igas töös, ka kõige halvemas, leidis ta ikka midagi positiivset ja virgutas nõnda ka neid tööle, kes vahest olid usku kaotamas oma võimetesse. Talle meeldisid peaasjalikult ajaloolised ja muuseumilikud teemad, kuna ta ise oli kuulsamaid ja andekamaid vene muinasloo teemade maalijaid. Oli kõigiti haritud isik, lõpetanud Peterburi ülikooli õigusteaduse fakulteedi, arheoloogia instituudi ja Kunstide Akadeemia. Oma käitumises näiski ta olevat enam õpetlane kui kunstnik. Tal oli koolis suur autoriteet ja tema poole pöörduti ainult kõige tähtsamates küsimustes." (J. Vahtra. Valitud tööd. Tallinn, 1961, lk. 124).

See tunnustav iseloomustus on lisaks kõigele muule huvitav just seetõttu, et Jaan Vahtrat ennast me otseselt Roerichi rahvusromantilise suuna jälgijaks lugeda ei saa. Teda köitsid pigem kubistlik-konstruktivistlikud suundumused. Kuid ka tulevase pedagoogina võis J. Vahtra Roerichilt mõndagi õppida. Et teiste püüdlustega kunstnik oskas hinnata Roerichi positiivseid külgi, kinnitab veel kord tema isiksuse mõjukust.

Need olid üksikud näited eesti kunstnike kokkupuudetest selle silmapaistva vene meistriga. Teemat võiks arendada veel mitmeti nii laiuti kui ka sügavuti, igatahes tähelpanu pööramine Roerichile Eestis ja Tallinnas on kõige otsesemalt põhjendatud.