Shambhala nimel

Nikolai Roerichi maalid Adamson-Ericu Majamuuseumis

Ülo Mattheus

«Eesti Ekspress», 1. märts 1991. a.

1920. aastal Venemaalt emigreerununa kuulub Nikolai Roerich (1874-1947) nende kunstnike hulka, kelle loomingu tõid tolmunud hoidlatest välja alles perestroika-aastad. Viimaste arvele võib panna sellegi, et Nikolai Roerichi poeg Svjatoslav söandas möödunud aasta kevadel usaldada Venemaale pea kogu Roerichite perekonna päranduse kogukaaluga 4 tonni, mis sai aluseks Moskvas loodud Roerichi Keskus-Muuseumile. Selle materjalihulga ekspositsioonikorda seadmine võtab aega, mistõttu ka põhjalikum tutvumine Roerichite töö ja loominguga seisab alles ees. Eesti kunstihuvilistel on aga praegu võimalus näha Nikolai Roerichi 17 maali Läti Riikliku Kunstimuuseumi fondist, lisaks Svjatoslav Roerichi portreed oma isast. Enamik maale pärineb 30. aastaist, kui Roerichite perekond asus elama Kulu orgu Indias ja võttis ette mitmeid ekspeditsioone Sise-Aasias, mille kajastuseks võib pidada ka näitusel esitatut — maale Tiibetist, Himaalajast ja mujalt.

Pealiskaudnegi vaatlemine osutab, et tegemist ei ole nö realistlike pildistustega. Nihestatuse mulje tekitab juba erinevate pindade — mäeahelike, nõlvade, taeva — eristamine teravate joontega. Värvid sulanduvad vaid kontuuridega piiratud alade vahel. Eriti maagilised on üleminekud taeva kujutamisel, kus lisaks tavakohasele sinisele ja valgele on kasutatud leegitsevpunast, kollast ja rohelistki. Maalitud on kartongile temperavärvidega, erandiks vaid «Alpid» (õli, 1924). Toonide puhtus ja läiketus tekitab mulje pea pühaklikust lihtsusest. Maalil «Bhagavan — üllameelne» on pühakut ümbritsev oreool antud olemuslikult lähedasena mägede üle kummuva energiaväljaga. Roerichi töödes kujutatud müütilised olendid nagu buda Maitreja jt. sakraalsed rajatised või sümbolid viitavad väga avarale kontekstile.

Oma reisikirjas «Aasia süda» esitab Roerich endale küsimuse, milline mõiste Himaalajaga seotust on tema jaoks kõige vaimustavam ja vastab ise, et selleks on Shambhala. Teatavasti on Shambhala müütiline kuningriik, mis legendide järgi paikneb kuskil Kirde-Indias. Arvatakse, et see on paik, kus sai alguse kalachakra õpetus — õpetus psüühilisest ja kosmilisest energiast, kuuest joogasüsteemist jpm. Samuti on Shambhala koht, kust kuldse ajastu saabudes peab ilmuma raevukas buda Maitreja, kes tarkuse väega võidab maailma rumaluse. Tulevast lunastajat on sageli kujutatud leekival ratsul, käes põlev mõõk ja sealt ka sarnased visioonid Roerichi töödes. Esmapilgul tundub tegemist olevat taas ühe messianistliku teooriaga, kuid tegelikkuses on kalachakra õpetusel hoopis universaalsem iseloom.

Roerichi enda sõnade järgi on Shambhala püha paik Himaalaja valgete kõrguste taga, «kus maine maailm puutub kokku teadvuse kõrgeima seisundiga» («Altai-Himaalaja», Tln 1990). Mis puutub tulevikku, siis väidab Roerich vedadele tuginedes, «et lähedal on aeg,mil uued energiad, ennekõike agni — kosmilise tule — energiad lähenevad meie tasandile ning loovad uued elutingimused». Asjassepühendamatul on Roerichi budismile tuginevat teooriat kosmilisest energiavahetusest kahtlemata raske mõista. Ent kui siiski üritada seda üliväga lihtsustatult lahti mõtestada, võiks lähtuda umbes niisugusest skeemist: 1) iga tegu vajab energiat; 2) tegu on millelegi põhjuseks; 3) põhjusel on tagajärg; 4) tagajärg on vallandunud energia hulk.

Eriti markantselt on niisugune skeem tajutav poliitikas, kus paljude tegude kogusummaks võib olla näiteks sõda Pärsia lahe ääres. Halbade tegude tasakaalustamiseks on vaja häid, negatiivse energia neutraliseerimiseks positiivset. Nii võttes taanduvad maised protsessid erimärgiliste energiate protsessiks. Seda nimetab Roerich horisontaalseks energiavahetuseks. Kuid on olemas ka vertikaalne — energia vahetus kosmosega. Kõige kergemini on inimteadvusele tunnetatav Päikese energia, millelt lisaks soojusele lähtuvad ka teada-tuntud magnettormid, kõnelemata juba hoopis keerukamatest seostest.

Inimesed jaotab Roerich omakorda subjektideks ja objektideks, ehk neiks, kes energiavahetusprotsessides teadlikult osalevad ja on võimelised neid suunama, ja teiseks, kelle elu kulgeb lihtsalt isevooluteed. Subjektide eesmärk olgu seejuures positiivse energia suurendamine, mis tähendab aktiivset osalemist kõikides hea tahte avaldustes vastavalt oma võimetele. Ses suhtes on ju Roerichi elu suurepäraseks eeskujuks. Kui aga positiivse energia hulk jõuab teatud tasemele, toimub nihe kogu inimeksistentsi kvaliteedis ja teadvuses.

Selle saavutamiseks peab Nikolai Roerich oluliseks inimkonna kõikide helgete püüdluste ühendamist. Üheks ühinemise aluseks on Roerichi järgi õige teadmine, kuid suur roll on ka ilu mõistel, sest mis on sellest veel universaalsem ja mõistetavam. Esitanud endale küsimuse, missuguse teadmise ja missuguse ilu nimel on ta tegutsenud, vastab Roerich: «Shambhala teadmise nimel, Shambhala ilu nimel».