Olemise rõõmust

Jelena Roerichi kirjad. 27.08.38. a.

Tõlkis Milvi Aasaru

«AVAneMINE», nr. 1, 1996. a.

Saadan Teile... vestluse olemise rõõmust, mis on mulle nii südamelähedane.

«Te teate, kui oluline on olemise rõõm. Ta pole mitte üksnes parim ravivahend, vaid ka suurepärane abiline Meiega Suhtlemisel. Kust siis tekib see reibas tunne, mida nimetame olemise rõõmuks? Miks pole selline rõõm tingitud rikkusest või enesega rahulolust? Ta võib tekkida kõige suuremate raskuste ja tagakiusamiste ajal. Kesk pinget on selline rõõm eriti hinnaline ja tervendav. Me nimetame seda olemise rõõmuks, sest ta ei sõltu isiklikest asjaoludest, õnnestumisest ja kasusaamistest. Ta ilmub kui kõige kõrgemate voolude, mis vaimsustavad kogu ümbritsevat atmosfääri, ettekuulutaja, muidu poleks põhjust selliseks rõõmuks.

Kas võib rõõmu oodata keset haigust, kesk ebaõiglust, keset solvanguid, kuid ka sellistes tingimustes võivad mõnikord põlema süttida silmad, võib tõusta norgu vajunud pea ja tekkida uue jõu juurdevool. Inimene hakkab elust rõõmu tundma, võib-olla mitte oma maise elu üle, vaid reaalse Olemise üle.

Millised tugevad mõtted tulevad inimese juurde, kes on tundud olemise rõõmu! Tema ümber puhastub atmosfäär ning isegi ümberolijad tunnevad kergendust ja Meie naeratame kaugelt ning kiidame heaks parendatud juhtme. Me olime isegi tänulikud, sest iga energiasääst on juba hüve. Igaüks, kes kavatseb edu saavutada, peab meeles pidama, millist teed kaudu ta läheneb Meile.

Pole vaja välja mõelda eriti teaduslikke põhjusi selliseks rõõmuks, see tuleb südame kaudu, kuid jääb täiesti reaalseks. Kesk seda rõõmu jõuavad ka kutsehüüud kiiremini pärale.

Mõtleja kutsus mõnikord õpilasi vestlusele, mida ta nimetas rõõmupeoks, siis pakuti vaid allikavett ja leiba. Mõtleja rääkis: «Ärgem määrigem rõõmu veini ja luksusliku toiduga, rõõm on üle kõige.»

Jaa, olemise rõõm on kõigest üle. Kuidas küll need sõnad kajavad vastu  minu südames! Sest see rõõm on rõõm täideviidavast maisest kangelasteost või saadud ülesandest. See rõõm on peitub meie olemise sügavustes ja lööb eredamalt leegitsema, pingutades kõiki südamekeeli. Sellises pinges võime me ühineda S. Vendade, kes on läbinud sajanditepikkused raskeimad maised teed, südamete võimsa kõlaga. Nimelt iga ühise hüve teener kirgastub oma maise teekonna eriti raskel hetkel täidetava kohuse suurimast rõõmust ja enne lõpuleviimist ühineb see rõõm suure Olemise rõõmu pidulikuks akordiks, mis kõlab Universumis kõigi mööduvate ilmingute üle.

Iga eluline kangelastegu inimkonna hüvanguks võimendab olemise rõõmu tugevust. Ühinegem siis selle puhta ja kõrgeima rõõmuga. Ta sünnitab ka seda pidulikkust, mis nii väga kõrgendab atmosfääri meie ümbruses.

Toon ära veel ühe Vestluse, mis justkui täiendaks eelmist.

«Te teate, et kangelased ja märtrid moodustavad rahva. Mis on selles siis uut, kui Pythagoras ja palju varem enne teda teadsid seda tõde? Kuid kõik tõed peavad olema läbi vaadatud teaduse palge ees- nii ütlevad teadlased, ja neil on õigus.

Mida siis kirjutavad endast kangelased ja märtrid? Energeetilises mõttes moodustavad nad justkui elavaid vulkaane, mis purskavad pingestatud energiaid. Tõepoolest, sellised pinged on vajalikud evolutsiooni jaoks. Sel kombel me jõuame jällegi eetika ühinemisele bioloogiaga. Uue Elu Õpetus näitab, et entusiasm ongi õnnistatud pinge. Inimesed ei saa ilma nende juhtivate sähvatusteta. Kui Kosmoses on plahvatused loovaks impulsiks, siis ka inimlikud plahvatused on samuti evolutsiooniks vajalikud.

Paljud nimetavad kangelasi ja märtreid fanaatikuteks, kuid Meie ei armasta seda määratlust, see vaid tumestab kangelaslikkuse parimat külge. Vastupidi, tõeline kangelane teab ennastsalgavuse õpetust. Ta ei lähe millegi võitmise pärast, vaid oma jõudude parima rakendamise nimel.

Võimatu on mitte vaielda arvamuse vastu, et märtreid praegu ei ole. Mõned arvavad, et sellised mõisted kuuluvad iidsesse muinasaega. Pole tõsi, nii kangelaslikkus kui ka märterlus suurenevad pidevalt, kuid kõik läheb rahvamassidesse ja seepärast on raskesti eristatav. Peab sageli kordama, et rahvad loovad täiesti uut elu rütmi.

Mõtleja teadis, et rahvahulgad muutuvad rahvusteks ja siis saab puhastatuks ennastsalgav töö ja kangelaslikkus.»