TagasiNikolai Roerich, Esmatrükk kogumikus «Leegitsev kants», New York, 1933.
Tõlkinud Milvi Aasaru
«Sirp», 4. september 1998. a., nr. 32(2737)
Saateks
Nikolai Roerichi mitmekülgene ja kõikehõlmav tegevus ja loominguline tee vajab eraldi käsitust, praegu viitame vaid tema teadvuse laiale haardele.
Nikolai Roerich (9. X 1874 — 13. XII 1947) oli suur maalikunstnik, mõtleja, õpetlane, rahvusvahelise tähtsusega ühiskonnategelane, väsimatu rändur, arheoloog, poeet ja kirjanik. Ta elas kaasa inimkonna probleemidele ning väljendas kogu oma loomingus just seda, mida pidas maailma evolutsiooni seisukohalt esmatähtaks — Ilu, Teadmist ja Loovat tööd.
Roerich kutsus riike ja rahvaid ühinema Kultuuri egiidi all ning uskus inimese harmoonilise arenemise võimalikkusesse.
Nikolai Roerichi kirjanduslik pärand sisaldab luuletusi, reisikirju, olukirjeldusi, esseesid, mahukat kirjavahetust jpm., kusjuures suur osa tema perekonnaarhiivist on veel läbi töötamata. Tema enam tuntud raamatud on välja antud aastail 1921 — 1936 Riias, Berliinis, Harbiinis ja New Yorgis: luulekogumik «Moria õied», olukirjelduste ja esseede kogumikud «Õnnistusrikkuse teed», «Šambala», «Valguse riik», «Leegitsev kants», «Püha valve», «Tulevikuväravad», «Vankumatu» ning reisipäevikud «Altai-Himaalaja» ja «Aasia süda». Loetletud kogumike kordustrükk ilmus Riias, kirjastuse Vieda vahendusel 1991. ja 1992. aastal. Eesti keeles on seni ilmunud vaid reisikirjad «Altai-Himaalaja» ja «Aasia süda» 1990. a. sarjas «Maailm ja mõnda».
Aastail 1995-96 ilmus Moskvas Roerichi kolmeköiteline esseede ja olukirjelduste kogumik «Päeviku lehed». See sisaldab üle 1800 lehekülje kirjatöid aastaist 1934-35 (I kd.), 1936-41 (II kd.) ja 1942-47 (III kd.), kusjuures suur osa neist on ilmunud esmakordselt. Moskvas on ilmunud ka teisi kogumikke: «Kultuur ja tsivilisatsioon» (1994 ja 1997), «Rahu Lipp» (1995) jt.
Milvi Aasaru, Eesti Roerichi Seltsi juhatuse liige.
Kõikehõlmavaim, heasoovlikem süntees võib luua selle tervendava koostöö, mida kogu inimkond praegu nii väga vajab. Vaimse maailma kõrgeimast esindajaist madalaima materialisti-kaupmeheni — kõik nõustuvad sellega, et ilma sünteetilise koostööta ei saa üles ehitada ühtki üritust. Mitmete riikide Kultuuris näeme, et seal, kus avar süntees oli mõistetud ja lubatud, seal arenes ka riikide looming viljakalt ja kaunilt. Ei eraldumine ega šovinism anna seda progressi, mille loob sünteesi helge naeratus.
Ärgem arvakem, et öeldu on mittevajalik aabitsatõde. Just nüüd on paljud mõisted sügavalt moonutatud mõistmatuse või isikliku soovi tõttu anda neile mingi juhuslik tähendus. Kõige kõrgematest mõistetest, võib öelda, et Jumalast kuni pisimate isiklike aistinguteni — nii sageli on kõik pahatahtlikult vääriti tõlgendatud, moonutatud.
Mida peaks inimkond siis tegema nendel põhimõistete ilmse rikkumise juhtudel? Kas ta ei peaks need viivitamatult puhastama ja neile tagasi andma loomuliku algse tähenduse? Sest võib luua täiesti uusi mõisteid ja väljendeid, kuid on täiesti lubamatu kleepida sajanditevanustele mõistetele uut egoistlikku tähendust. Selliselt muutub elu paranemise ja vormi omandamise asemel väljakannatamatuks kaoseks, selleks keelte segunemiseks, millest Piibel nii sümboolselt jutustab Babüloni torni loos.
Muidugi, kõik progresseerub, elu vajab uusi määratlusi uute avastuste ja nende sünnitatud olukordade jaoks. Meil on uued nimed kiirtele, gaasidele, erinevatele energiatele, planeetidele ning kõigele sellele, mida eilne päev ei tundnud. Loome uusi tähistusi, hoolitsedes selle eest, et need oleksid väljendusrikkad, kõlavad ja kaunid. Võibolla tekib mingi täiesti uus keel. Olgu nii, avaralt mõistame ka seda, kuid meile pärandatud olnud Kultuurides loodud igipõlise mõiste tähenduse asendamine meelevaldsete ja sageli suureliste tähendustega oleks viga, mis toob endaga kaasa kurbi ja kauakestvaid tagajärgi. Sest see oleks omapärane töö eraldamise ja lagundamise suunas, sel ajal kui iga mõtleva olendi kohustus on mõelda koostööst, sünteesist, heasoovlikust ehitustööst. Uurimus kõigi kurjasti kasutatud ja moonutatud väljendite kohta oleks tõeline teaduslik hiigeltöö. Arvan, et keegi leiab võimaluse teostada ka see ülesanne, mis on inimkonnale nii vajalik. Nüüd tahaks aga täpsustada kahe mõiste määratlust, millega tuleb meie argielus iga päev kokku puutuda. Paljutähendav on, et tuleb korrata Kultuuri ja tsivilisatsiooni mõistet. Tuleb imestades märkida, et ka need mõisted, mis tunduvad nii peenekoelised oma sõnatüvede poolest, on juba allutatud väärtõlgendustele ja moonutustele. Näiteks peab hulk inimesi siiani võimalikuks asendada sõna «Kultuur» «tsivilisatsiooniga». Seejuures jäetakse täiesti tähele panemata, et ladina sõnatüvi cult omab väga sügavat vaimset tähendust, sel ajal kui tsivilisatsioon sõnatüvi viitab tsiviilsele, ühiskondlikule elukorraldusele. Tundub, et on täiesti selge, et iga riik läbib ühiskondlikkuse, st. tsivilisatsiooni arenguastme, mis kõrges sünteesis loob igavest, hävimatut Kultuuri. Nagu näeme paljude näidete varal, võib tsivilisatsioon hukkuda, võib täiesti hävida, kuid kultuur loob hävimatuis vaimseis ürikuis suure päranduse, mis toidab tulevast noort järelkasvu.
Iga standardsete toodete tootja, iga vabrikant on loomulikult juba tsiviliseeritud inimene, kuid keegi ei hakka kinnitama, et iga vabriku omanik on tingimata kultuurne inimene. Ja vägagi võib ilmneda, et madalaim vabrikutöötaja osutub vaieldamatuks kultuurikandjaks, samal ajal kui selle omanik asub üksnes tsivilisatsiooni piirides. Võib endale kergesti ette kujutada kultuurimaja, kuid tsivilisatsioonimaja kõlab väga kohmakalt. Täiesti määratlevalt kõlab nimetus «kultuuritöötaja», kuid hoopis teise tähendusega on «tsiviliseeritud töötaja». Iga ülikooli professor jääb täiesti rahule kultuuritöötaja nimega, kuid proovige öelda auväärsele professorile, et ta on tsiviliseeritud töötaja: sellise nime puhul tunneb iga teadlane, iga looja sisemist ebamugavust, kui mitte solvumist. Me teame väljendeid «Kreeka tsivilisatsioon», «Egiptuse tsivilisatsioon», «Prantsuse tsivilisatsioon», kuid need ei välista sugugi järgmist, oma hävimatuses kõrgemat väljendit, kui räägime Egiptuse, Kreeka, Rooma, Prantsuse Kultuurist...
Eelmistes artiklites Kultuuri teemal olen ma nimetanud seda Valguse kummardamiseks. Kokkuvõttes me ei saagi sellisest arusaamisest eemalduda. Kultus (cult*) jääb alati Hea Alge austamiseks, aga sõna ur meenutab meile vana sõnatüve, mis tähistab Valgust, Tuld. Kuid võibolla ma innustun liialt Kultuuri mõistest, seepärast pöördume seletussõnaraamatute ja entsüklopeediate proosalisemate mõistete poole. Kurikuulus Webster määratleb tsivilisatsiooni kui ühiskondlikkuse akti või tsiviliseeritud seisundit, suhtelist edukust sotsiaalse kultuuri vallas. Seesama sõnaraamat määratleb Kultuuri kui kasvatuse, distsipliini abil saavutatavat parandamise ja arendamise akti; kui haridust ja distsiplineerimist, mis on saadud vaimse ja moraalse kasvatuse kaudu; subtiilseks muutumist; kui rahvaste ja sotsiaalsete organisatsioonide iseloomulikke saavutusi, nagu näiteks kreeka kultuur.
«Suur eetika entsüklopeedia» jätab täiesti välja sõna «tsivilisatsioon», kui kõrgete eetiliste mõistete ringi mittekuuluva ja pühendab Kultuurile järgmised read: «Kultuur. Baconile on maailm tänu võlgu nii selle termini kui ka kultuurifilosoofia eest. (Õpetuse progress. 1605 II XIV, 2.) Kuigi kultuuri mõiste väljendab küllalt avaralt inimese vaimse elu kõiki vorme — mõtlemist, religiooni, eetikat, on ta kõige enam mõistetav kui inimkonna kõrgeim pürgimus kinnitada oma sisemise olemise mõtet. See püüd väljendub mõtlemise ja tegutsemise lahknemise kontrastide reana. Kõige olulisemad kontrastid on füüsiliseks ja vaimseks jagamisel, nende loomalikkuse ja inimlikkuse duaalsuses. Kultuuri ideaalide abil pürgib inimene kõrge mõtte-elu poole, mitte aga vägivalla poole, püüeldes kaugel olevat kõrgemat, mitte aga füüsiliselt lähedal asuvat. Ühiskondlikust vaatepunktist vastandub kultuur tööstuslikule tegevusele, eristades neid töö kvaliteedi alusel.»
Nagu näeme, kõneldes kultuurist kui valguse austamisest, me üksnes sünteesisime olemasolevat määratlust.
Kui keegi hakkab teadmatusest peale käima, et Kultuuri mõiste on ühenduses ainult füüsilise kultuuriga, näitab ta üksnes oma piiratust. Kui keegi hakkab meenutama mõnda selle kõrge mõiste varasemat ebaõnnestunud kuritarvitust, tõkestab ta lihtsalt enda täiustamise, teadvuse peenenemise ja avardumise võimaluse. Meil on tulnud kokku puutuda nende kahe mõiste üsna kindla mõistmisega eri rahvaste poolt. Rahvas loeb igaüht, kes on valge krae kaela pannud, tsiviliseeritud inimeseks, moonutades isegi selleks kusagil kuuldud sõna; iga kirjaoskaja on juba tsiviliseeritud; nii, kuigi primitiivseis vormides, mõistetakse esmase tsiviliseerituse alget. Kuid kahtlemata tunnevad kõik rahvad millegi kõrgema kui see kõigile kergelt kättesaadav tsivileeritus, olemasolu — selle poole püüdleb vältimatult iga otsiv inimvaim. Selle kõrgema tähistamiseks on igal, isegi primitiivsel rahval, olemas oma sõna, mis kõneleb teile kõrgemast vastastikusest mõistmisest, kõrgemast vaimsusest, kõrgemast teadmisest ja vaimu rõõmudest. Need ei ole puhtklerikaalsed mõisted, nad vastavad just nimelt meie arusaamale, mille on meile pärandanud ladina kultuuri suured avastused. Võibolla me võiksime võtta samasuguse mõiste ka hiina või tiibeti kirjamälestistest, kuid Lääs on valgustunud selle mõiste ladina tähistusega; sellepärast me ei või seda moonutada meeleheaks kellegile, kes tahaks seda omavoliliselt kasutada või moonutada.
Millegipärast mõistavad kõik väga kergesti väljendit «ülemaailmne kultuuri päev», kuid ülemaailmset tsivilisatsiooni päeva võidaks tõlgendada väga imelikult ja isegi mõnevõrra koomiliselt. Nende kahe nii tavalise mõiste vahekorra näide meenutab meile, kui palju ning samades vahekordades on kas unustatud või moonutatud. Me teame, kui palju vanu õpetusi vajab uut tõlget, sest meie lähimineviku määratlused osutuvad kas ebamääraseks või primitiivseks, sest ärgem unustagem, et XIX sajandi lõpp ei aidanud eriti kaasa teadus- ja filosoofiaterminite täpsustamisele ja peenendumisele. Praegu oleme väga tähendusrikka aja künnisel, teadliku Sünteesi ajajärgus, mil mingid pehkinud tinglikud kuhjatised ei tohi segada Valguse ja piiramatu teadmise poole pürgimist.
Keegi mõtleb, et juba sõna «kultuur» ütlemine ise väljendab ütleja suurelisust ja uhkust. Kuid see pole nii, sest iga pürgimus ja täiustumine on suurelisusele just vastupidine. Iseteadlik on enesega rahul ega liigu edasi, ent otsija pürgib ja on valmis vastu seisma kõikvõimalikele kallaletungidele, et vaid Valguse poole liikuda. Sest Valgus pole abstraktsioon; sest suurte teadlaste avastused kõnelevad meile neist lähedal olevaist võimalustest, mis veel veerand sajandit tagasi tundusid teostumatu utoopiana ning kutsusid isegi tolleaegseis teadusasutustes esile üksnes kaastundlikke naeratusi. Kuid meil on õnn näha, kuidas inimkonna evolutsioon, kasvõi omapäraseid teid mööda, kuid väga kiiresti, muudab kogu tsivilisatsiooni tähendust. Selle akti järel hakkab toimuma ka Kultuuri akumuleerumine. Ja kui inimesed hakkavad mõtlema Kultuurist, hakkavad rakendama oma igapäevaelus seda püha mõistet, ei muutu nad sugugi suurelisteks, vaid üksnes näitavad oma valmisolekut kõrgeima vastuvõtmiseks.
Positiivselt mõjuv Süntees aitab tuua elu argipäeva tervendavad kõrged mõisted ja õpetab omaks võtma seda paljut, mis tundus veel eile kas tühja abstraktsioonina, kasutuskõlbmatu kohmakusena või lihtsalt naljakana tinglike harjumuste, eelarvamuste ja ebausu vaatenurgast. Kas mitte ebausk, kas mitte eelarvamused pole ära rikkunud nii paljusid kauneid mõisteid? Ja nüüd tuleb noorel põlvkonnal unustatud aarded kartmatult üles tõsta parema ja valgustatud elu nimel!