Nikolai Roerich — 125 aastat sünnist«AVAneMINE», nr. 6-7, 1999. a.
Atlantise müütAtlantis - päikese peegel. Ei tuntud kaunimat maad. Baabülon ja Egiptus imestasid atlantide rikkust. Atlantise linnades, tugevates rohelisest nefriidist ja mustast basaldist, kiirgasid tulena paleed ja templid. Valitsejad, preestrid ja mehed, kuldkoelistes rõivastes, särasid vääriskivides. Heledad kangad, käevõrud ja sõrmused, kõrvarõngad ja keed ehtisid naisi, kuid kalliskividest paremad olid avalad näod. Võõramaalased purjetasid atlantide juurde. Nende tarkust kiitsid kõik heal meelel. Kummardasid riigi valitseja ees. Kuid juhtus oraakli ettekuulutus. Püha laev tõi atlantidele ennustussõnad: «Tõusevad lained mäena. Meri katab Atlantise maa. Ärapõlatud armastuse eest maksab meri kätte.» Sellest päevast ei lükatud armastust tagasi. Armastuse ja hellusega võeti meresõitjaid vastu. Rõõmsalt naeratasid üksteisele atlandid. Ja valitseja naeratus peegeldus kallihinnalistel, läikivatel paleeseintel. Ja käsi sirutus vastu tervituseks ja pisarad rahva seas asendusid vaikse naeratusega. Ja unustas rahvas valitsust vihata. Ja valitsus unustas sepistatud mõõga ja kilbi. Kuid poiss, valitseja poeg, hämmastas kõiki eriti. Päike ise, merejumalad ise, paistis, saatsid ta suure riigi päästmiseks. Vaat tema oli hea! Ja lahke! Ja kõigi eest hoolitsev! Olid vennad temale nii suur kui väike. Igaühe jaoks elas temas hea sõna. Igaühe kohta mäletas ta tolle parimat tegu. Ühtki eksimust ta täpselt ei mäletanud. Viha ja toorust ta täpselt näha ei suutnud. Ja tema ees varjus kõik kuri ja äsjased kurjategijad tahtsid muutuda alati heaks, niisamuti, kui tema. Tema järel käis rahvas hulkadena. Tema pilk kohtas kõikjal üksnes nägusid, täis rõõmu, kes ootasid tema naeratust ja head, tarka sõna. Vaat kus oli poiss! Ja kui lahkus sellest elust valitseja-isa ning nooruk, vaikse kurbuse udus, väljus rahva juurde, kõik kui meeletud, unustasid surma ja kiitusehümni hakkasid laulma igatsetud valitsejale. Ja eredamalt õitses Atlantis. Aga egiptlased nimetasid selle armastuse maaks. Pikad vaiksed aastad valitses helge valitseja. Ja tema õnne kiired paistsid rahva peale. Templi asemel pürgis rahvas valitseja juurde. Laulis: «Ta armastab meid. Ilma temata pole me mitte keegi. Ta on meie kiir, meie päike, meie soojus, meie silmad, meie naeratus. Au sulle, meie armastatu!» Rahva vaimustusvärina saatel jõudis valitseja oma viimase päevani. Ja algas viimane päev, ja jõuetult lebas valitseja, ja sulgusid tema silmad. Kui üks mees tõusid atlandid ja merena täitsid rahvahulgad lossitreppe. Viidi ära arstid ja põetajad. Liibusid surmaasemele ja nuttes halasid: «Valitseja, vaata! Kingi meile kasvõi oma pilk. Me tulime sind ara päästma. Las meie, atlantide, soov tugevdab sind. Vaata - kogu Atlantis kogunes sinu lossi juurde. Tiheda seinana me seisime lossist mereni, lossist kaljudeni. Meie, igatsetav, tulime sind kinni hoidma. Me ei lase sind ära viia, kõiki meid maha jätta. Meie kõik, kogu riik, kõik mehed ja naised ja lapsed. Valitseja, vaata!» Käega viipas valitseja preestrit ja tahtis öelda oma viimase tahte, ja palus kõiki väljuda kas või lühikeseks ajaks. Kuid atlandid jäid. Koondusid ühte, kasvasid aseme astmetesse. Kivinesid, tummad ja kurdid. Ei läinud ära. Siis kergitas end asemel valitseja ja pöörates rahva poole oma pilgu, palus jätta ta üksi ja lasta tal öelda preestrile oma viimane tahe. Valitseja palus. Ja veel kord palus valitseja asjata. Ja veel kord olid nad kurdid. Nad ei lahkunud. Ja vaat siis juhtus. Kergitas end valitseja asemel ja tahtis käega kõiki eemale lükata. Kuid vaikis rahvasumm ja püüdis armastatud valitseja pilke. Siis ütles valitseja: «Te ei läinud ara? Te ei taha lahkuda? Nüüd sain ma teada. Noh, ma ütlen. Ütlen ühe oma sõna. Ma vihkan teid. Lükkan tagasi teie armastuse. Te võtsite kõik minult. Te võtsite lapsepõlve naeru. Te juubeldasite, kui teie pärast ma jäin üksikuks. Küpsete aastate vaikuse täitsite te lärmi ja hüüetega. Te ei austanud surmaaset... Üksenes teie õnne ja teie valu ma teadsin. Üksnes teie kõnesid tõi minuni tuul. Te võtsite ära minu päikese! Päikest ma ei näinud: üksnes teie varjusid ma nägin. Kaugused, sinetavad kaugused! Nende juurde te ei lasknud mind... Ma ei pöördu tagasi metsa püha roheluse juurde... Lõhnavate rohtude peal enam ei käi... Mäeharjale ma ei tõuse... Jõekäärusid ja rohelisi aasu ma enam ei näe... Lainetel enam ei kihuta... Silm enam ei lenda kiire pistriku kannul... Tähti enam ei silmitse... Te võitsite... Öiseid hääli ma enam kuulda ei võinud... Jumala Käsud muutusid mulle kättesaamatuks... Aga ma ju võisin neid teada saada... Ma võisin tunda valgust, päikest ja tahet... Te võitsite... Te varjasite kõik minu eest ära... Te võtsite minult kõik... Ma vihkan teid... Teie armastuse ma hülgan...» Asemele kukkus valitseja. Ja tõusis meri kõrge müürina ja kattis Atlantise maa. 1912. a. Kogumikust N. Roerich, «Iidsed allikad. Muinasjutud, legendid, allegooriad.» Tõlkinud Milvi Aasaru.
|
 Tagasi |
