Nikolai Roerich — 125 aastat sünnist

Saatesõna ja tõlge Milvi Aasaru

«Õpetajate Leht», 8. oktoober 1999. a.

Nikolai Roerich (1874–1947) oli suur maalikunstnik, mõtleja, õpetlane, ühiskonnategelane, väsimatu rändur, arheoloog, pedagoog ja kirjanik. Roerichil oli kokkupuuteid ka Eestiga. Ta on suvitanud Haapsalus, loonud siin mitmed oma teosed. Pidas tihedat kirjavahetust Kose-Uuemõisas elanud Pavel Belikoviga, kellest sai hiljem Roerichi põhjaliku eluloo autor. Kasvatusküsimustele on Roerich alati pühendanud erilist tähelepanu. Lisaks kunstikooli direktori ja pedagoogi tööle oli ta ka kahe poja, Juri ja Svjatoslavi isa, kellest said samuti maailmanimega inimesed. Juri Roerich oli väljapaistev teadlane, Svjatoslav Roerich silmapaistev maalikunstnik. Järgnev on katke N. Roerichi raamatust «Õnnistuse teed».

Mõtteid kasvatusest

Lapse kasvatamises on seniajani unustuses loomingu arendamine. Kõigepealt püütakse lapsele sisendada hulka tinglikke mõisteid. Kõigepealt tehakse talle selgeks hirmude täielik kursus. Seejärel tutvustatakse kõiki koduseid tülisid. Pärast näidatakse filme, kus kurjus on leidlik ja hiilgav, headus aga andetu ja ilmetu; näidatakse labaseid igapäevase ajakirjanduse pealkirju. Seejärel kastetakse laps niinimetatud sporti, et nöör pea harjuks taluma lööke ja mõtlema füüsilistest löökidest ja purustatud jäsemetest. Niisiis, kõigepealt hõivatakse kogu nooruki aeg, antakse talle kõige labasemad ja väärastunumad valemid. Seejärel, risustatuna ja roostesena, võib ta hakata looma.

See on üks kõige kaugeleulatuvamatest kuritegudest. Inimesed suhtuvad igasse masinasse hoolivamalt kui lapsesse. Või veel, masina eest on makstud «kõikvõimsat» raha. Seda ei või lasta tolmuda või poriga üle valada. Aga laste eest raha ei maksta. Aga masin rikneb tolmu ja mustuse käes, eriti hävitavalt mõjub vaimne mustus õrnale noorele aparaadile. Surmaängis otsib valgust väike pea. Surmvalusalt tunneb kogu solvavust. Põeb, vaikib ja sageli vajub igaveseks longu. Ja loominguline aparaat hääbub ning kukuvad küljest kõik juhtmed. Me vaimustume sageli lapse joonistuse või lapse laulu meloodia üllatuslikkusest või lapse arvamuse tarkusest. Seal, kus on veel avatud, on alati kaunis. Kuid hiljem me märkame, kuidas laps jätab laulmise, joonistamise ja tema arvamused meenutavad juba niinimetatud spetsiaalselt lastele tehtud raamatuid. Tähendab, labasus on juba nakatanud ja kõik selle hirmsa haiguse sümptomid ilmnenud. On tekkinud igavus, tinglik naeratus, loomuvastase ees kummardamine ja lõpuks — on tekkinud üksinduse hirm. Tähendab, miski lähedane, juhtiv, alati omane on ära läinud, eemale nihkunud.

Ärge ajage lapsi templist välja. Sest kõige raskemad asjad on alati nii lihtsad.

Avage koolides teed loomingu juurde, suurte kunstide juurde. Asendage labasus ja nukrus rõõmu ja hingelise ärkamisega. Arendage loomeinstinkti lapse kõige varasemaist aastaist. Hoidke elu grimassi eest. Ja andke talle õnnelik, julge elu, täis tegutsemist ja helgeid saavutusi.

Inimkonna nuhtlused — labasus, üksindus ja elutüdimus ei puutu noort loovat hinge.

4. oktoobril avati Rahvusraamatukogu 6. korruse trepigaleriis Roerichi näitus, mis jääb avatuks 30. oktoobrini. Kutsume kõiki vaatama.