TagasiMilvi Aasaru
«Eesti Naine», nr. 2, 2000.a
“Kas on vaja unenägudele tähelepanu pöörata?” küsis Joosep. “Kas võib neid tõlgendada?” “Kõigele on vaja osutada tähelepanu, sest kõike võib tõlgendada,” vastas Meister talle silma vaadates lühidalt.
Hermann Hesse “Klaaspärlimäng”
Jelena tähendas Nikolai Roerichile palju enamat kui lihtsalt abikaasa. Ta oli mehele sõber, reisikaaslane ja muusa.
Nooruses ja mõnikord isegi küpses eas kirjutas vene maalikunstnik ja arheoloog Nikolai Roerich muinasjutte. Neil juttudel oli üks kummaline eripära: aastaid hiljem läksid need täide.
“Lastemuinasjutu” kirjutas ta 1893, gümnaasiumi lõpetamise aastal. Lugu vestab tsaaritarist, kes elas suures ja tuntud linnas ning eelistas lihtsat laulikut rikastele peigmeestele. Ent sellist valikut tehes mõistis tsaaritar, et ära-elamiseks ei piisa ainult lauludest. Ta küsis laulikult, mida võib too talle veel pakkuda. Laulik lubas tsaaritarile usku endasse ja kauget teed. “Tahan usku endasse, tahan kaugele minna, tahan kõrgelt mäelt vaadata päikesetõusu!” ütles tsaaritar, jäädes kinkidega rahule.
Kui mees pani neid sõnu paberile, siis küllap ta ei aimanudki, et “suures ja tuntud linnas” elab tõepoolest tsaaritar, kellele oli määratud sattuda noore Nikolai ette aastal 1899. Näis, et täiesti juhuslikult ja hoopiski mitte muinasjutulises olukorras.
24aastane Nikolai Roerich, sõitnud asjaajamiste pärast Bologojesse, kohtas seal vanast aadlisuguvõsast pärit 20aastast Jelena Šapošnikovat. Jelena oli juba pruudieas ja tema juures käis kosilasi, nagu muinasjuttudes kombeks. Mitmed peiud olid rikkad ja kuulsast soost. Kuid tsaaritar unistas Laulikust.
Ebatavaline naine. Jelena oli otsustanud, et läheb mehele üksnes kunstnikule. Roerichi abikaasaks sai ta 1901. aastal. Ja mees täitiski Lauliku muinasjutulised lubadused.
Kauge tee oli neist kõige kaunim: viis aastat väldanud Sise-Aasia ekspeditsioon 1920. aastail. Kui poleks olnud ühte neist, poleks see retk kunagi saanud suureks. Nende kahe ja maailma jaoks.
Roerichid elasid mõnda aega ka Lääne-Euroopas ning USAs. Maailmakuulus, juba vananev kunstnik kirjutas palju aastaid hiljem:
“Nelikümmend aastat pole lühike aeg. Sellisel kaugel reisil on vastu võetud paljud tormid ja äikesed. Üksmeelselt läbisime kõiksugu takistusi. Pühendasin oma raamatuid: “Jelenale, minu naisele, sõbrale, kaaslasele, inspireerijale”. Nii Piiteris kui ka Skandinaavias, Inglismaal, Ameerikas ja kõikjal Aasias me töötasime, õppisime, avardasime teadvust. Lõime koos, ja pole asjata öeldud, et teosed peavad kandma kahte nime - naise ja mehe oma.”
Alates abiellumise hetkest seisab Nikolai luuletuste ja muinasjuttude, maalide ja reiside taga alati Jelena. Mitte lihtsalt abikaasana, vaid palju enamana.
Juba lapseeas avaldus Jelenal ilmne muusikaanne, kunsti- ja filosoofiakalduvus. Ta omandas ning mõistis kergesti india filosoofiat, justkui õppinuks tundma midagi tuttavat varasemast ajast. Nüüd see vaid ärkas ja teadvustus.
Neis mõlemas, Jelenas ja Nikolais, oli peidus midagi ühist, kuid eripärastes vormides. See ühtne, mis oli viibinud teatud ajani lahus, pidi millalgi taasühinema ja moodustama terviku.
Paljud neist, kes olid näinud ja tundsid Jelenat, rääkisid imetlusega tema imepärasest mõistusest, headusest, kiirgavast vaimujõust. Kõik, kes oli temaga kokku puutunud, mõistsid, et on kohtunud ebatavalise inimesega. Tema harvaesinevas ilus ühines väline veetlus seesmise peenuse ja erksusega.
Jelena oli imetlusväärselt tagasihoidlik. Tulnud kuulsa kunstniku ellu, hoidus ta alati varju. Teda ei huvitanud isiklik tuntus. Talle oli peamine viia ellu määratud saatust, mida ta tundis ja nägi ette alates oma elu algusaastaist.
Muinasjutud jätkuvad. Jelena mõtted, nägemused ja peen taju moodustasid Roerichite koostöö sisemise poole. Nikolai esindas peamiselt välist poolt, mis jõudis inimesteni maalides, luuletustes, muinasjuttudes.
1902. aastal sündis Roerichitel poeg Juri ja kaks aastat hiljem
Svjatoslav. Vanemast pojast sai õpetlane, orientalist, ning ta oli oma isa kõrval Sise-Aasia retke üks juhte; nooremast sirgus maalikunstnik ja ühiskonnategelane.
Tähtsate sündmuste eelõhtul tekkinud endelised unenäod pani Nikolai kirja. “Enne sõda olid unenäod: sõidame mööda põldu. Künka tagant tõusevad pilved. Äike. Pilvest sööstab välguna maasse mitmepealine tulimadu. Või: sõidame mööda halli tasandikku. Kõrge mustav küngas. Vaatame: mitte küngas, vaid hall madu on kerra tõmbunud.” Ta kandis unenäod lõuendile koos meeleoluga, mida need sünnitasid. Maalid hämmastasid publikut. Inimesed ei suutnud vastu võtta tegeliku ja unenäolise segunemist, seda hirmutavat ajatust. Kui puhkes Esimene maailmasõda, nimetati 1912. ja 1914. aasta vahel loodud maale prohvetlikuks sarjaks.
Kõige rohkem hämmingut tekitanud maali nimi oli “Kolm kuningakrooni”. Kolm pilvedest tekkinud kuningat. Niisama kergete ja pilvetaolistena tunduvad ka kroonid, mis lendavad nende kuninglikelt peadelt justkui tuulepuhangu tiivul kõrgusse. Maali tähendus selgus mõni aasta hiljem, kui revolutsioon pühkis minema kolm monarhiat: Romanovid, Hohenzollernid ja Habsburgid. Kuid tollal, aastal 1914 ei teadnud sellest veel keegi.
Ljudmila Šapošnikova 1998. a Venemaal ilmunud raamatu “Meister” põhjal.
Ljudmila Šapošnikova on tuntud teadlane, indoloog, kirjanik, rahvusvahelise Roerichi keskuse asepresident, kes on üle kahekümne aasta uurinud Roerichite perekonna vaimset pärandit. Teda sidus pikaajaline sõprus Nikolai Roerichi poja, maalikunstnik Svjatoslav Roerichiga.