Roerichi maalid Tallinnas

Linda Jarve

«Õpetajate Leht» 12. aprill 2002. a.

Kuni 5. maini on Tallinnas Kiek in de Köki tornis avatud kuulsa vene kunstniku, teadlase ja reisimehe Nikolai Roerichi maalide näitus.

1970.-80. aastalel Moskvas käies oli minu jaoks maiuspala Arbati lähedal asuv idamaade kunsti muuseum. Kui vähegi sain, seadsin sammud sinna, et vaadata Nikolai Roerichi maale. Paarkümmend tööd oli ekspositsioonis alati, vahel ka rohkem. Ühel suvel oli seal aga lausa suurnäitus kõigist Roerichi töödest, mida muuseumil oli õnnestunud kokku saada. Järjekord kestis kuude viisi, selles seisti isegi öösiti. Kokku oli sõidetud suure riigi igast kandist, sest iga vähegi kultuurne inimene tahtis Roerichi maalid ara näha. Välismaalastel vedas - nemad said näitusele eeliskorras.

1990. a. ka eesti keeles ilmunud reisipäevikus «Altai-Himaalaja» kirjutab Roerich oma aastatel 1923-1928 toimunud ekspeditsiooni kohta: «Detsembris tahame sõita Himaalajasse. Meid vaadatakse hämmastusega: «Aga seal on ju praegu lumi». Kardavad lund! Aga ainus aeg Himaalaja jaoks on novembrist veebruarini. Märtsis tõuseb juba udu. Maist augustini aga võib ainult päris harva lühikest aega säravat ahelikku näha. Tõepoolest, selline ülevus ei kordu kuskil.»

Seda ülevust saab nüüd 5. maini nautida Tallinnas Kiek in de Köki tornis, kus eksponeeritakse kuulsa vene kunstniku, teadlase ja reisimehe Nikolai Roerichi 62 kaunist maali, mida muidu alaliselt talletatakse Moskvas rahvusvahelises N. Roerichi nim keskuses. Eesti Roerichi Selts on oma näitusetutvustuses kirja pannud India kunagise peaministri Jawaharlal Nehru sõnad: «Kui te vaatate neid lõuendeid, tundub, et tabate nende mägede vaimu, mis on sajandeid kõrgunud India tasandike köhal ning olnud meie valvureiks.»

Särav ahelik, ütles Roerich Himaalaja kohta. Seda sära on ta edasi andnud oma piltidel - mäed on kujutatud erinevatel aegadel, koidupunas ja loojangukiirtes, öösel ja päevavalguses. Kui oleksin õpetaja, läheksin Roerichi pilte vaatama koos õpilastega. Noorematele meeldivad tema värvid. Vanematele aga on lisaks sellele huvitav ka Roerichi sõnum maailma erakordsusest. Selle kohta on olemas palju kirjandust. Usun, et kord Roerichi maale näinud inimene tahab nende juurde igal võimalusel ikka ja jälle tagasi. Internetiajastul pakub seda võimalust ka arvuti. Roerich olevat loonud üle 7000 mööda kogu maailma laialipillatud maali. Kriitikud ja lihtsalt tema kunsti sõbrad hindavad nende puhul kõrgelt kompositsiooni harmooniat ja imetlusväärset värvide kooskõla. Lisaks maalimisele jõudis ta teha veel väga palju. Ajalukku on läinud tema kunstilis-teaduslik ekspeditsioon Kesk-Aasiasse. Tema algatatud on Himaalaja teadusinstituut Urusvati ja «Rahu pakt», mis sai aluseks 1954. a Haagi konventsioonile.

Huvilistele teadmiseks, et 1997. a oktoobris Moskvas avatud Nikolai Roerichi keskus ja muuseum asuvad aadressil: Malõi Znamenskii põik 3/5, lähim metroojaam «Kropotkinskaja». Keskus loodi Nikolai Roerichi noorema poja, samuti tuntud kunstniku, eelkõige portretisti Svjatoslav Roerichi tahte kohaselt ja selle kogus on ligi 500 maali. Et igaühele pole Moskvasse sõit taskukohane, tasub seda enam kasutada võimalust, mida pakutakse Tallinna vanas suurtükitornis.