TagasiMilvi Aasaru, Eesti Roerichi Selts
«Lääne elu», 20. aprill 2002. a.
Saates eluteele meid, praeguse Kopli kunstigümnaasiumi tarbekunstikallakuga klassi 1977. aasta lõpetajaid, ütles kunstiõpetaja Leo Tõnisson: «Kuigi mitte kõik teist ei vali kunstniku elukutset, ärge iialgi muutuge halliks massiks!»
Aastaid hiljem, tutvudes Nikolai Roerichi ja tema abikaasa ning poegade loominguga, meenusid taas õpetaja sõnad ja nende sügav mõte.
Kuulus Roerich on öelnud, et isegi põrandad võivad olla pestud imekaunilt!
Nikolai Roerichi viibimist Haapsalus suvel 1910 meenutab mälestustahvel Lahe tänava maja seinal. Mitmed kunstnikud on õppinud Roerichi juures Peterburis: Peet Aren, August Jansen, Aleksander Uurits, Jaan Vahtra.
Viimane meenutas: «Pole näinud osavõtlikumat ja heatahtlikumat kunstiõpetajat, kui seda oli Nikolai Roerich. Igas töös, ka kõige halvemas, leidis ta ikka midagi positiivset. Oli kõigiti haritud isik, lõpetanud Peterburi ülikooli õigusteaduse fakulteedi, Arheoloogia Instituudi ja Kunstide Akadeemia. Oma käitumises näiski ta olevat enam õpetlane kui kunstnik. Tal oli koolis suur autoriteet ja tema poole pöörduti ainult kõige tähtsamates küsimustes.» («Valitud tööd»)
Abikaasa Jelena Roerich kirjutas Nikolai Roerichi kunstist: «Tema kunsti puhul märgitakse eelkõige puhtust, läbipaistvust ja lõpmatut värvikombinatsioonide mitmekesisust koos toonide ebatavalise jõu ja sügavusega. Iga maal on imekaunis värviküllaste kooskõlade sümfoonia.»
Nüüd, mil Kiek in de Kökis on Nikolai Roerichi 62 maali seeriast «Himaalaja», on sobiv aeg püüda mõista, millest mõtles ja kuidas tunnetas maailma kunstnik, teadlane, rändur, ühiskonnategelane, kirjanik ja kunstipedagoog.
Roerich kirjutas: «Igaüks tunneb ilu tõde. Kõigile peavad olema avatud «püha allika» väravad. Kunsti valgus kirgastab lugematud südamed uue armastusega. See tunne tuleb alguses ebateadlikult, kuid hiljem puhastab ta kogu inimteadvuse. Ja kui palju noori südameid otsib midagi tõelist ja kaunist! Andke siis neile see! Andke kunst rahvale, kellele ta kuulub. Kaunistatud peavad olema mitte üksnes muuseumid, teatrid, koolid, raamatukogud, jaamahooned ja haiglad, vaid ka vanglad peavad olema kaunid.» (N. Roerich «Credo»)
Või teisal: «Väga kergesti tulevad kasutusele jõhkrad sündsusetud sõnad. Neid nimetatakse ebatsensuurseteks. Teisisõnu, sellisteks, mis on lubamatud puhastatud keeles.
Puhastatud keele vastaspoolel saab ilmselt olla mingi must keel. Kui inimesed ise räägivad, et paljud väljendid pole kirjakeelsed ja seega peavad neid ebapuhasteks, siis tekib küsimus: miks nad toovad neid oma igapäevaellu? Perenaine või peremees ei kalla ju keset tuba pangetäit solki. Kui see juhtubki, isegi kõige primitiivsemas elamus, siis nimetatakse seda jälkuseks.
Kuid kas siis ropendamine polegi seesama prügi- ja solgipang? /. Jõhkruse, rõvetsemise ja pühaduseteotuse harjumus on niivõrd laialt levinud, et seda ei panda tähelegi.» («Südamekalkus»)
Essees «Õnnistuse teed» ütleb ta: «Ärge ajage lapsi templist välja. Avage koolides teed loomingu juurde, suure kunsti juurde. Asendage labasus ja nukrus rõõmu ja hingelise ärkamisega. Arendage loomeinstinkti lapse kõige varasemaist aastaist. Hoidke elu grimassi eest. Andke talle õnnelik, julge elu, täis tegutsemist ja helgeid saavutusi.»
Ühinen Meistri üleskutsega — tooge lapsed Kultuuri templisse, andke neile võimalus näha loodust Meistri silmade läbi! Maalid on Moskvast, Rahvusvahelisest N. Roerichi nimelisest muuseumist. Näitus jääb Kiek in de Kökis avatuks 5. maini.