Meister jättis jälje

Kerttu Soans

«Pere ja kodu», märts 2009.a.

<<Tagasi


Ljudmila Šapošnikova "Meister"
Vene keelest tõlkinud Milvi Aasaru
Ilo, 424 lk

Võisin olla seitsmeaastane, kui kuulsin esimest korda nime Nikolai Roerich ja nägin reprosid tema maalidest. Mõni aasta hiljem sõitsime emaga Moskvasse idakunstide muuseumisse ning Roerichi muinasjutulised ja väga värvilised pildid leidsid minus koha igaveseks, tekitades ka huvi selle inimese kohta rohkem teada saada.

Tagantjärele oskan öelda, et mõistsin juba lapsena, et nendes piltides on midagi, mida ma ei näe, aga mida tunneb mu süda. Julgen seda nimetada otsekontaktiks Looja ja Loomisega. Julgen oletada, et Roerichi seisund kunsti luues pidi olema täiuslik, et maalija, maalimine ja maal moodustasid sellise katkematu terviku. Kindlasti on see ka üks põhjusi, miks tema pildid nii mõjuvõimsad on ning südamehäälega paremas kontaktis olevaid inimesi, eelkõige lapsi, nii tugevalt kõnetavad. Usun, et tema kunstiga kohtumine (ka reprode vahendusel) võib vastuvõtlikus inimeses äratada väga olulisi energiaid, kasvatada usku iseendasse ja õpetada nägema maailma suure hoidmist vajava saladusena.

Raamat "Meister" algab tsitaadiga: "Väikeste retkede jaoks on kasulik tundma õppida suuri rännakuid - need aitavad väsimuse kartust ületada." Roerichite pere elas pidevas rändamises, nii füüsilises kui ka vaimses. Nende pühendumine teadusele, kunstile, üldse kultuurile kui armastust ja kaitset vajavale elusolendile on erakordne ning nende usk inimese võimetesse sütitav. Teoses teeme kaasa ajaloolisi suuri rännakuid, nii rahvamasside kui Roerichite perekonnaga. See on nii põnev, et nagu möödaminnes oledki läbinud suure tüki ajaloost, justkui oleksid osalenud selles ise. Raamat on kirjutatud rikkalikus keeles ning selles on palju reprosid ja fotosid, mis loovad huvitava pildi käsitletud ajastust. "Meister" sobib lugemiseks kõigile, kes huvituvad elu kui salapärase terviku olemusest.


<<Tagasi