Kaminaõhtu Pavel Belikoviga

Lia Kevvai

«Edasi» 27.02.1977. a.


Pavel BelikovSellest kuulutasid korraldajad nii: "Kohtume oma kaminasaalis vene maali- ja teatrikunstniku akadeemik Nikolai Roerichi uurija Pavel Belikoviga." Külalise tõi toimetuse auto Tartusse Kose-Uuemõisast, tema kodunt. Kui jutt tuleb kunstniku elu ja töö uurimisest, läheb mõte harjumuspäraselt kunstiteadusele. Sedapuhku pole aga asi nõnda. Pavel Belikovist teadsime: hariduselt ja elukutselt majandusmees, kes üle 10 aasta tagasi hakkas eriliselt huvituma Nikolai Roerichi elust ja loomingust ning on tuntud ja tunnustatud spetsialistiks saanud sihikindla harrastuse läbi. Asjaosaline lisas enda kohta veel nii palju: "Sündinud olen Narvas. Keskkooli lõpetasin Petrogradis, seal tutvusin ka Nikolai Roerichi loominguga. 1918. aastal asusime elama Narva, siis Tallinna, kus lõpetasin kaubanduskursused. 1936. aastal oli Tallinna "Töökooli" juures "Meždunarodnaja Kniga" esindus, olin seal osakonnajuhataja. 1940. aastal, pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis, töötasin ajakirjanduslevis. Sõja elasin üle Virumaal, ajuti varjusin metsas. Pärast sõda jälle endisel alal, siis raamatupidamine ja pensionipõlve eel pearaamatupidaja amet "Eesti Põllumajandustehnika" osakonnas.

Alljärgnevas tema mõtteid hobist. (Meie külalisele sõna "hobi" eriti ei meeldi, parem olevat "meelistegevus" või "meelisharrastus".) Pavel Belikovi töökõrvalisteks huvialadeks on kogu aeg olnud kirjandus, filosoofia, kujutav kunst. Noorpõlves oli ta tegev kirjandusringides.

Mida annab meelistegevus selle harrastajale?

Olen kuulnud öeldavat, et kõige õnnelikum on inimene, kelle kõrvaltegevus langeb kokku kutsetegevusega. Ma ei ole sellega päri, niisugusel juhul hobi ju ei olegi. Harrastus peab andma midagi rohkemat elu mitmekülgsusest, seejuures võimalikult sügavalt. Natuke midagi, natuke kuidagi ei ole veel hobi. Meelistegevus aitab inimesel ennast mitmekülgselt avaldada. Meie sajand on spetsialiseerumise sajand, selleta ei saa. Kuid spetsialiseerumine soodustab paratamatult ka teatud piiratust, kapseldumist oma erialasse. Maailmas pole isoleeritud nähtusi, kõik on omavahel seotud. Soov neid sidemeid tabada viibki huvialade juurde. Sellepärast pean harrastusi tänapäeval äärmiselt olulisteks, lausa hädavajalikeks. Olen vestelnud kosmonaut Vitali Sevastjanoviga, kes samuti väga hindab Nikolai Roerichit. Kosmonautidele võib iga nende pisim eksimus tähendada hukku. Sevastjanov ütles, et alles kosmoses olles tunnetasid nad, kuivõrd tähtis on hoida Maad. Tema mõtet jätkates ütleksin, et eks meiegi ole nagu kosmonaudid ja Maa on meie kosmoselaev. Peame teda hoidma. Moes on sõna "globaalne". Globaalsele mõttehaardele suunab meid ka hobi, kui ta on tõeline.

Küsimusele, kas hobi võib segada põhitegevust, vastaksin: ta ei sega sugugi, vaid hoopis aitab põhitegevust. Nad täiendavad teineteist. Näiteks annab minu põhitegevus, majandus, organiseerimisoskuse, milleta ükski uurimistöö poleks mõeldav, seevastu hobi on andnud tunde, et mitte mina ei sõltu numbritest, vaid numbrid sõltuvad minust. Kui oleksin elukutseline kunstiteadlane, kas mul siis oleks just majandust vaja? Ei tea, pole sellele mõelnud, kuid mingit muulaadset, põhitegevusest erinevat harrastust oleks ka siis vaja. Kui meelisharrastus on sinu tõeline, nii-öelda lemmikhobu, siis ei saa sa temal kaua igavat sörki lasta: mõne aja pärast viskab ta su sadulast. Tõeline harrastus eeldab visadust, alles siis võime rääkida tema teaduslikkusest.

Kuidas sai kõnealune harrastus alguse?

Koostasin Roerichi teemal mitmeid ettekandeid. Roerichil aga oli Tallinnas tuttavid, kelle kaudu ta sai mu harrastusest teada ja 1936. aastal kirjutas mulle. Kujutlege vaid, tema ise pöördus minu poole! Olin siis 25- või 26-aastane. See kiri avaldas mulle sügavat mõju, tajusin, et suudan hoopis-hoopis rohkem. Hakkasime kirju vahetama, sõlmusid sidemed tema perekonnaga. Algas sihipärane kogumistöö. Kogutud on väga palju materjali, üle 3000 üksuse: peaaegu kõik Nikolai Roerichit puudutavad trükised vene ja teistes keeltes, tema kirju, fotosid mitmetest elulõikudest, reproduktsioone.

Mida siinkohal lühidalt meenutada juba räägitust ja kirjutatust?

Nikolai Roerich oli maailmakuulus kujutav kunstnik (Vana-Vene teemad, maastikumaal, teatridekoratsioon), suur mõtleja, teadlane, ühiskonnategelane, rändur. Iga tema tegevusala väärib tähelepanu ja eriuuringuid. Neid on palju tehtud, palju on veel teoksil.

Ta sündis 1874. aastal Peterburis, õppis sealses ülikoolis õigusteadust ja samaaegselt Peterburi Kunstide Akadeemias Kuindži juures maalikunsti. 1909. aastal sai akadeemikuks. Täiendas end Pariisis, Hollandis, Itaalias. Mõnda aega elas välismaal (1916-1919 Soomes, siis Londonis ja Ameerikas). 1923. aastst asus elama Indiasse, mis jäi tema elukohaks kuni surmani 1947. aastal. Indiast korraldas Roerich mitu teaduslikku ekspeditsiooni Kesk- ja Ida-Aasiasse. Abikaasa Jelena Roerich ja vanem poeg Juri olid tuntud orientalistid. Indias asutasid Roerichid Himaalaja Teadusliku Uurimise Instituudi, siit käis Roerich ekspeditsioonidel, kümnetel välisreisidel. Poegadest veel niipalju, et 1957. aastast asus Juri tööle NSVLiidu Teaduste Akadeemia Idamaade Instituuti. Noorem poeg Svjatoslav on kunstnik, põhiliselt portretist, tunneb paljusid bioloogia ja meditsiini eriharusid. Ta käis Nõukogude Liidus seoses isa 100. sünniaastapäeva tähistamisega 1974. aastal, viibis Moskvas, Riias, Novosibirskis jm. Olen temaga tänaseni kirjavahetuses.

Nikolai Roerich oli suhetes Jawaharlal Nehruga, Nehru külastatas teda omal ajal.

Pavel Belikov laskis ringi käima foto: Nehru, Indira Gandhi, veel hoopis noorena, ja Nikolai Roerich. Nikolai Roerichi 100. sünniaastapäeva on meenutamas Indira Gandhi eriläkitus. See algab nii: "My father and I were privileged to know Nikolai Roerich ..." (Koopia oli külalisel kaasas).

N. Roerichi muuseume on Nõukogude Liidus, New Yorgis, Inglismaal, Indias, tema maale mitmetes maailma pildigaleriides, muuseumides. Kokku arvatakse neid olevat 7000.

Väärtmaterjalide kogumine peab lõppema nende publitseerimisega. Üks Pavel Belikovi esimesi publikatsioone Roerichist ilmus Moskva ajakirjas «Sovremennik» ja järgmine, paljude aastate töö vcili läks trükki Tartus. 1968.aastal avaldati siin, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetistes, esmakordselt Nikolai Roerichi teoste bibliograafia. Selle koostamisel abistas Pavel Belikovi Svjatoslav Roerich, kes oli kogunud rohkesti andmeid Himaalajast ja mujalt. Samas väljaandes ilmus ka P.Belikovi kirjutis «Roerich ja Gorki». Seejärel  nägi trükivalgust Roerichi avaldamata teoste bibliograafia Moskva almanahhis «Prometei» (=«Prometheus»).

Mahukamaid töid on Roerichi monograafia biograalises sarjas «Žizn zametšatelnõh ljudei», mille on koostanud Pavel Belikov ja kunstiteadlane Valentina Knjazeva. Nüüdseks on see monograafia olemas ka leedu keeles. Kirjastus «Progress» tegi ettepaneku töödelda seda avaldamiseks Indias, bengali keeles. Pavel Belikovilt on ilmunud veel kogumikus «Stranõ i narodõ Vostoka» artikkel «Nikolai Roerich ja India», kirjutisi on rohkemgi. «Töö publikatsioonidega kestab», ütles Pavel Belikov. «Olen kirjutanud ka Svjatoslav Roerichist. Ajakirja «Baikal» 1975. aasta 5. numbris see ilmuski, S. Roerichi näituse puhul Ulan-Udes. Sellel aastal on tulemas kirjutis Juri Roerichi teadustegevusest. Trükki läks suur artiklikogumik, milles 15-17 autorit kirjutavad Nikolai Roerichist. Järgmisel aastal on oodata kirjutist ühes Moskva almanahhis. Hulga on alustatut, millest praegu on veel vara rääkida.» Eesti keeles saab Roerichist seni kahjuks lugeda üpris vähe. Alustada võiks monograafia tõlkimisest eesti keelde. Seda enam, et üks koostajaid ja põhjalikumaid uuruijaid elab siin, Eestis.

Ja ega asi ainult trükistega piirdu. Pavel Belikov on palju esinenud Roerichi teemal ja esineb veel. Ta on oma lemmikkunstnikust kõnelnud küll Moskvas Teadlaste Majas, küll Leningradis Georgaafiaühingus, küll ühingu «Znanie» liinis ja mujal. Suurel konverentsil Novosibirskis möödunud aasta lõpul rääkis Pavel Belikov Nikolai Roerichi viimasest ekspeditsioonist.

Nikolai Roerich, hiiglaslike sidemetega inimene, oli seotud ka Eestiga. Sellest annab põgusa ülevaate V.Nadtotši 1974.aasta «Loomingu» viimases numbris. Temagi on kasutanud mitmeid Nikolai Roerichi kirju Pavel Belikovovile. Roerich viibis Eestis lapsepõlveaastail, nägi läbisõidul tõlla aknast Narvat, Tallinna, sihtkohaks oli Haapsalu. 1910. aastal käis ta taas Tallinnas ja Haapsalus. Eestisse ja mujale Baltikumi tõmbasid teda eelkõige teaduslikud harrastused, huvi rahvuskultuuride vastu, teda kui kunstnikku köitsid ka siinne keskaegne arhitektuur ja põhjamaine loodus. Haapsalus võlus teda legend valgest daamist.

Pavel Belikov näitas maali «Vana kuningas» reproduktsiooni. Tõepoolest, kuningas seisab Toompea nõlval ja vaatab all-linna, kus üsna tuttavlik Oleviste torn ja vana Tallinn on selgesti näha. Samast Eestis käigust (1910) pärineb maal «Taga merede on võimukad maad»: rahvarõivais eesti neiu mere kaldal.

Nikolai Roerich kutsus aktiivsele kultuuriväärtuste kaitsele, tema tõukel organiseeriti vastav komitee 1938.aastal ka Tallinnas. Samal aastal Eestis kavatsusel olnud Roerichi kirjutiste valikkogu ei jõudnud küll teoks saada, kuid eeltöö jäi.

Külaliselt küsiti, kuidas on Riia kunstimuuseum endale saanud nii palju Roerichi teoseid.

P.B.: Seal asutati 1933. aastal Roerichi-nimeline ühing, selliseid tuleb maailmas kokku üle 70. Ka oli Riias Roerichi-nimeline muuseum, kuhu kunstnik saatis poolsada oma maali. Osa neist hävis sõjapäevil, enamik aga jäi alles.

Hiljuti läkitati meile Ameerikast harukordne kingitus: läinud aasta lõpul toodi sealt Moskvasse ligi sada Roerichi varasema aja tööd, praegu hoitakse neid Ida Rahvaste Muuseumis. Sain sealt hiljuti kirja, milles teatatakse kavatsusest avada Roerichi osakond püsiekspositsiooniga.

Veel küsiti, kuidas suhtus Nikolai Roerich sümbolismisse.

P.B.: Raske vastata. Ta ise oli samuti sümbolist, kuid mitte päris. Ta polnud ka naturalist. Ta on natuuri töödelnud, kuid selliseid seoseid, kus reaalsus kaob, tal ei ole. Roerichilt päriti sageli, mida arvab ta abstraktsionismist. Tal oli üks andekas õpilane, kes jättis õppimise pooleli ja sõitis Läände, tuli seejärel Indiasse tagasi ja sai abstraktsionistina väga tuntuks. Roerich ütles tema kohta: «Teised ei tea, mida mina tean: ta on pooliku eriharidusega kunstnik...» Teine kord vastas ta nii: «Abstraktsionismi kui otsingut ma ei eita. Aga kui teil on pruut, millist portreed sooviksite endast saada, kas abstraktsionistlikku või realistlikku»?

Üle tunni aja köitsid kaminaõhtulisi diapositiivid, fotod, reproduktsioonid ja kirjandus Pavel Belikovi kogust.

Mapitäied Nikolai Roerichi sõnulseletamatult mõjukate, kontrastsete, kaunivärviliste maalide reproduktsioone: mäestikud, meri...

P.B.: «Kui temalt küsiti, ons need värvid kunstniku fantaasia vili, vastas ta: «Ei, need on kõik looduses olemas, mu maalidel on need veel tagasihoidlikult antud.»

Fotod. N.Roerich koos poegadega Indias. lõpuks Svjatoslav Roerich isa sünniaastapäeva näituse avamisel. Leningradis mere ääres. Abikaasaga Moskvas. Tema tööd. Üks S. Roerichi viimaseid maale, aatomisõja hoiatus. Inimene ei tohi tehnikale alla jääda. Tema kuulus, sõja ajal maalitud pilt: esiplaanil suur ahastav naisefiguur, kelle selja taga möllab sõjahullus... Inimkond peab ometi kord aru pähe võtma!

Värvisilleradavad India maaastikud: «Kevad» jt., võluvad abikaasa portreed, isa oma töölaua taga, ema portree... Nehru portree 1947. aastast, asub praegu India parlamendis. Vaheldumisi isa ja poja loominguga hunnitud fotid elust Indias. Majas, kus Nikolai Roerich kuni surmani elas, paikneb nüüd temanimeline galerii, memoriaalmuuseum. India piltide meeleolu täienduseks süütas Pavel Belikov omapärased sealtmaa lõhnaküünlad, mis hõõgudes täitsid kogu kaminasaali maheda «india lõhnaga».

Elamuslik õhtu.

 

Tagasi