TagasiNäitus Tallinna Keskraamatukogu Võõrkeelse kirjanduse osakonnas (Liivalaia 40)
17. oktoober – 29. november 2006
17. oktoobril Tallinna Keskraamatukogu Võõrkeelse kirjanduse osakonna fuajees avatud näitus, mille moodustavad Nikolai Roerichi teoste raamitud reprod ja väljapanek vitriinides, on pühendatud südame kultuurile. Enamikule inimestest on selline sõnaühend võõras. Küll aga on tuttavad vägivald tele- ja kinoekraanil, vägivald koolis ja kodus (Eestis viiendikus peredes!).
Äsja lõppes 8.–11. oktoobril Moskvas toimunud Rahvusvaheline ühiskondlik teaduskonverents
“Uue teadvuse lapsed”, mis oli pühendatud üha arvukamalt sündivatele uut tüüpi lastele – nn. indigo lastele,
Päikese lastele, Valguse lastele, nagu neid veel nimetatakse. Konverentsil jäi kõlama mõte, et kõigile
neile lastele, vaatamata erinevustele, on omane altruism, püüd aidata teisi inimesi, maailma paremaks muuta.
Altruism aga ongi südame kultuur. Elava Eetika õpetuse raamatus “Süda” on öeldud, et
“Südametus pole midagi muud, kui südame kultuuritu seisund” ning “...südame ja kultuuri mõisted on lahutamatud.”
Roerichite perekonna poolt maailmale toodud Elav Eetika – see on teaduslik maailmavaade, teaduse, kultuuri,
kunsti ja kõrge religioosse mõtlemise süntees, milles inimkonna evolutsiooni vaadeldakse lahutamatus
seoses hingestatud Kosmose evolutsiooniga. Elav Eetika, mis pandi kirja läinud sajandi 20-30-ndail
aastail, ennustas uute laste ilmumist ette, öeldes et esimesed sellised lapsed tulevad maailma alates 1944. aastast.
L.V.Šapošnikova:
“Andekaid lapsi on sündinud kogu inimkonna ajaloo kestel. Kuid need, kes saabuvad nüüd, erinevad oma andekuse kvaliteedilt lihtsalt andekaist lastest. Mille poolest nimelt? Esiteks, nad on peene tundemaailmaga, subtiilsed. Teiseks, neil on võimeid, mida on sajandite vältel peetud haruldasteks võimeteks, sealhulgas – selgeltnägemine, selgeltkuulmine, prohvetlikud võimed ja palju muud. Kolmandaks – nende prohvetlikud võimed esinevad justkui sünteesina, moodustades selle uue loomingu kvaliteedi, mis on omane neile lastele./.../
Probleemid, millega need lapsed kokku puutuvad, on küllalt rasked. Esimene probleem: neid ei usuta, et nad midagi seal näevad ja kuulevad. /.../ Eakaaslaste seas näivad need lapsed valgete varestena. /.../ aga tavaliste laste seltskond ei salli, et keegi välja paistaks. /.../ Kolmas probleem on seotud õpetajatega, kes hakkavad neid lapsi murdma, püüdes neid vormida oma näo järgi. /.../ Tekib terav, ülimalt raske ja väga vastutusrikas probleem – nende laste alalhoidmise probleem ühes kõigi nende eripäradega, sest nende käes on meie tulevik.
/.../ Kui meie, eelnevat inimkonna liiki võib nimetada “mõistuseinimeseks” siis nüüd on tulemas “vaimne inimene”.
Unikaalse teadlaste, filosoofide, rännumeeste, kirjanike, kunstnike ja ühiskonnategelaste perekonna – Nikolai Roerichi (1874–1947), Jelena Roerichi (1879–1955) ja nende poegade Juri Roerichi (1902–1960) ja Svjatoslav Roerichi (1904–1993) kogu teadlik elu oli pühendatud Kultuuri teenimisele. Tõelise Kultuuri, kui Valguse austamise, Kõrgema teenimise tähenduses, nagu tuleneb ka sõna Kultuur sõnatüvedest. Cult – tähendab teenimist, kultust, ur – veelgi vanem sõnatüvi aga tuld, valgust.
Roerichid uskusid, et tuleb aeg, mil teadusavastused toovad inimkonna tagasi muistse teadmise juurde inimhinge surematusest, kõrgematest maailmadest ja inimkonna õpetajatest. Nii teame juba, et aupaiste pühakute ikoonidel ja ka N. Roerichi ja S. Roerichi maalitud vaimukangelaste portreedel pole hoopiski väljamõeldis, vaid Kirliani efekti nime kandva füüsikanähtusega (elavatest objektidest elektromagnetväljas tehtud fotodel jäädvustub neid ümbritsev kiirgus) seletatav fenomen. Nikolai Roerich kirjutas: “Madonna oreoolid, nii odioossed eelarvamustega inimeste jaoks, muutusid teaduslikeks füüsikalisteks kiirgusteks, mis on igiammu inimkonnale teada kui aurad. Kaasaja ratsionalismi poolt hukka mõistetud sümbolid muutusid äkki üleloomulikest eksperimentaatori uurimustele kättesaadavaks. Ja selles lihtsuse ja teadasaamise imes on märgata Tõe evolutsiooni puhangut.” (N. Roerich ”Suur Ema”. 1928) Veel üheks teadusavastuseks, mis toob lähemale silmale nähtamatu maailma mõistmist, on jaapanlase Masaru Emoto jääkristallide fotod, mis kinnitavad, et vesi jäädvustab informatsiooni, luues heade sõnade toimel kauneid kristalle, negatiivsete kinnituste, näiteks: “sa oled loll” vastuseks aga amorfseid struktuure. Samalaadne erinevus tuleb esile ka siis, kui veele mängitakse klassikalist muusikat – erinevate teoste puhul tekivad erinevad kristallid, amorfne, struktuuritu jää tekib aga raske rocki mõjul. Paljud teadlased ei taha seda tunnistada, et vesi võib reageerida sõnale, mõttele või helile, aga meenutame, et täiskasvanud inimene koosneb ligi 70% ulatuses veest, inimese aju aga sisaldab ligi 90% vett! Huvitav, miks just ajus on nii palju vett?
Uue Ajastu Õpetus kõneleb eelseisvast maailma muutumisest inimese muutumise kaudu. Ja selleks on vajalikud iga isiksuse pingutused, eelkõige enesetäiustumise osas, vastavalt seadusele: “täiustub osa — täiustub ka tervik”. Mitte mingisugused sotsiaalsed ümberkorraldused ega majandusreformid ei muuda midagi, kui inimene ise ei muutu, seega on ühiskonna edasine areng võimalik üksnes inimese eetilise enesetäiustumise kaudu. Seepärast on just südamekultuur see, mille poole meil tuleb püüelda. Sedasama on õpetanud ka kõik erinevate religioonide alusepanijad, ka Kristuse õpetuse võib mahutada imiku peopeasele: “Armasta oma ligemest nagu iseennast!”
Nikolai Roerich kinnitas, et kunst käib eespool teistest inimese võimalustest tungida looduse saladustesse. Kunsti kujundikeel arendab kiiremini mõtlemist, annab sõnulväljendamatut teavet maailma, Universumi, Lõpmatuse kohta. Tõeline kunst pürgib kõrgeimate mõõtmete maailma.
Milvi Aasaru, Eesti Roerichi Selts